Ajalugu/Kennelist.

Võib vist öelda, et olen koertega koos sündinud ja kasvanud, sest niikaua kui oma teadlikust elust mäletan, on koerad kogu aeg selle juurde kuulunud. Kui olin 2 aastane tuli meie perre segavereline “hundi-kolli” segu koeratüdruk, PINTA! Pinta ostis Nõmme turult minu vanem õde Marika ja luiskas emale, et too on isane. Kuna ema ei lubanud koera võtta ammugi veel emast siis isane võis pika “moosimise” peale jääda. Lisaks Pintale tassisime õega üksteise võidu koju ka koduta hulkuvaid loomi (kasse, koeri, linde), kellele siis uue kodu leidmiseni peavarju pakkusime.

Marika koolitas Pinta välja ja käis temaga tolleaegses agitgrupis esinemas. Agitgrupid koosnesid väga kõrge koolitustasemega koertest kes oma selgeks õpetatud oskuste ja kõikvõimalike trikkidega ( nt. hüppasid läbi põlevate rõngaste, arvutasid 10 piires, täitsid mitmes erinevas keeles käsklusi jne.) näitustel jm. üritustel esinesid. Sealt on tuttavad nii mõnedki tänased tuntud saksa lambakoera kasvatajad Eestis näiteks Urve Lageda ja Tatjana Tšernjakova. Hiljem kui õde pere lõi jäi Pinta päris “minu koeraks” kellega siis ise agitgrupis osalesin. Olles vaid 12.aastane käisin temaga mööda Eestimaad ja ka Venemaal, Pihkvas esinemas. Pinta oli tõeliselt tark koer kes omas väga suurt rolli minu lapsepõlves ja tõenäoliselt ka edasise elu kujunemises. Sest peale Pinta lahkumist vikerkaare sillale teadsin kohe, et tahan vaid saksa lambakoera. Kuna Pinta oli väga “hundikoera” moodi vaid kollast värvi ja väiksem, ju seetõttu seostus minule targa ja intelligentse koeraga vaid “sakslane”.

1991.a. ostsingi endale lõpuks puhastverd, tõupaberitega, 100% “päris oma koera”, RÄNSI (Loraine Oleé). Tema ema oli süsimusta värvusega ida-euroopa lambakoer isa aga juba Lääne-Saksa näituseliinidest. Kahjuks tolle “ärkamisaja” aegsete ebakvaliteetsete vaktsiinide tõttu, suri Ränsi 7,5 kuuselt minu enese käte vahel koerte katku. Katk oli nõukogude ajal koertel väga kardetud ja levinud haigus.

 

1992.a. sügisel ostsin omale uue kutsika kelle nimeks sai Estrell ARNELL.  Arnell on tänaseks (märts 2007) 14.aastane ja veel hea tervise juures. Temaga koos oleme nii häid kui ka halbu aegu näinud ja mitmetest katsumustest edukalt välja tulnud. Ta on mulle paljus toeks olnud ja lohutanud, oleme nö. kokku kasvanud. See on koer kes on hinges! Arnelli võttes olin hästi hakkamist täis, käisin temaga pidevalt mööda näitusi ning ka koolituse eksami tegime juba 10 kuuselt edukalt ära. Arnellil on olnud 7 pesakonda, kokku 37 kutsikat.

Arnell lahkus vikerkaaresillale 15.04.2007.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

1995.a. kevadel ostsin Soome tuntud kennelist, JUNKERTUM’S, teise koera, Junkertum’s CANCAN’i ehk Skippi. Skip osutus väga heaks näitusekoeraks kuid paraku ei tekkinud meil temaga niisugust kontakti nagu Arnelliga. Eks olen selles paljuski ise süüdi, sest olulise arengu- ja iseloomu kujunemise perioodil ei olnud mul piisavalt aega temaga tegeleda ning temast kasvas nö. “teise koera koer”. Nii Arnelli kui Skippi võib aga lugeda minu kasvanduse alustaladeks.

Kennelnimi MARGMAN tuleneb aga minu enda nimest – Margit Kuusman ja on registreeritud FCI-s 1994.a. Meil endal on kodus üldjuhul kuskil 4-5 koera, mitte enam. Väga oluline koer nii aretusemasena kui ka arvatavasti siiani kenneli kõige edukam on Margman Ziesel (Sissi). Sissi on Junkertums Cancani tütretütar ning ka tema ema Margman Gisela oli väga märkimisväärne ja edukas koer minu jaoks.

Kõik minu kasvandikud elavad perelemmikutena kodudes. Püüan kasvatada terveid ja täisväärtulikke saksa lambakoeri, kes näevad silmale ilusad välja ja mõistavad ka teenistuskoerale kohaselt tööd teha – nö. universaalkoeri! Kindlasti aga ei ole see koerakasvatus mulle tööks ja elus eesmärgiks omaette vaid hobi millesse olen pannud oma hinge. Kokkuvõtteks ütleksin Saksamaa tuntud kenneli “von Bad-Boll” omaniku Hans-Peter Riekeri sõnad: “Koerakasvatus – see on ilusaim hobi maailmas, millesse kord juba nakatunud olles enam lahti ei saa!”

Algselt kirja pandud 2005.a.